Nii.. kell on pea 17 ja seljakott pakitud (hea et 75l kasuks sai ikka otsustatud, muidu oleks pooled asjad maha jäänud, kaalub 15,5kg), üürnik (Nele) sisse kolinud ja veidi selline nukker olemine... Reedel ja laupäeva õhtul käisid sõbrad külas: Asta, Kairi, Mann, Kadri, Ülle, Ruth, Toomas, Johannes, Trix, Reeda, Maret, Helina ja Nele- sõime ja jõime ja rääkisime kõigest toredast, nii tore et te mul kõik ikka olemas olete. Mõni vajalik asjake, mis kingiti sai ka kotti pistetud;)
Vennas helistas Inglismaalt ja kallistas mind kõvasti:) ja arvas, et paari nädala pärast ei saagi enam aru, et seljakott 15,5kg kaalub, inimene harjub ju kõigega, ka ebameeldivate asjadega...see mind väga ei lohuta muidugi, sest kui te vaid teaksite kui raske see seljas on:S
Vennasele ütlesin, et kui kuhugi pikemaks peatume, et siis ta võib külla tulla, nagu me paar aastat tagasi Hispaanias kohtusime, väga vahva oli.
Nii et sõbrad ärge olge õnnetud, vaid elage meile jõudsalt kaasa ja eks siis ole näha, mis sellest kõik välja tuleb:)
Uute kirjutusteni!
Kallid-musid teile
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Mariihen!!! Kusmail Sa juba oled?
Kui seal, kus Sa oled, arvutit pole, siis seo liaani külge ahvi pealuu, roni kõige kõrgema mäe tippu ja keeruta seda riistapuud oma pea kohal! Aga vaata, et saadad õigeid sõnumeid, mitte armuhüüdu, sest see viimane võib tuua metsast kentsakaid olevusi uudistama, kes Su niineseelikut mitte just vooruse vööks ei pea;)
oi mari! ma olen ikka heas mõttes kade, et sa sellises seikluses oled. minu süda jäi indo-hiinase- võrratu maanurk! kuid jõuan sinnakanti vist alles järgmise aasta aprillis. kuid iga päev peaaegu piilun siia, et kas on midagi uudist ka juba.
Postita kommentaar