Nii siis...alates 16.aprillist on Reena tagasi Eestis, mina jain siia, st Austraaliasse veel mingiks ajaks...:) sain veel 3 kuuks omale voimaluse viibida Austraalias...
12.aprillil pidasime siis Reenaga oma viimase ohtu koos, mis sai alguse ohtusoogiga Fresca restoranis Byroni lahedal asuvas vaikelinnas, kus Bradi ema pidas oma synnipaeva ja kutsus ka meid seltsi...tegime Reenaga kaks valget veini ja peale toredat ohtusooki jatkasime oma ohtut Byronis olledega...oi kuidas oli jargmine paev raske olla:)
Mina siis soitsin 13.aprillil Byronist Brisbane, et Uus-Meremaa linnakeses Christcurchis oma viisapikendus ara teha ja tagasi tulla, Reenal laks 14.aprilli varahommikul buss Byronist Gold Coasti lennujaama, et sealt alustada oma pikka teekonda labi mitme riigi tagasi Eestisse, kuhu ta siis 16.aprilli hilistundidel siis joudis. Eestis teadis tema tagasi tulekust vaid 2 inimest, loodan et ta suutis paljusid teid yllatada...
aga mina igatsen su jarele Reena..
Et see reis ette votta oli mu elu parim otsus ja tanan sind Reena, tanu kellele otsus tehtud sai ja sinuga votaksin igal ajal uuesti mingi poneva reisi ette...
Minu aadress: 29 Browning St, Byron Bay, NSW 2481, Australia
Minu telefon: +(61) 42 100 75 73
kolmapäev, 29. aprill 2009
teisipäev, 7. aprill 2009
07.aprill- tagasi Byron Bays
Siin vahepeal siis täitus meie 5 kuud äraolekut Eestimaalt.
Nüüd siis veidi sellest kuidas läks meie wicked camperiga reis..kui alustasime sõitu laupäeval, 28.märtsil Cairnsist oli meie mustal Slayer bussil (Mercedes, diisel, konditsioneer, manuaal) läbisõitu juba 355080km, lloeti veel sõnad peale, et pimedas pole hea sõita, et kängurud teel jne, aga kuna suht varakult läheb ju pimedaks, siis meie reisist ikka enamuse ajast olime teel ka pimedas, aga ei ühtegi känguru õnneks alla ei ajanud.
Õhtuks jõudsime Cape Tribulationi (Cairnsist põhjapoole), ning esimene öö meie bussis möödus ilma vahejuhtumiteta. Ööbisime yhe kauni ranna autoparklas, kahjuks autoga randa sõita ei saanud. Ja see oli ka viimane koht kuhu saime ligi oma neljajalgse sõbraga, edasi viis kruusatee vaid 4x4 vedu autodele.
Järgmisel päeval hakkasime siis põhjapoolt lõunapoole sõitma, külastasime väikest linna Daintree, sõitsime taas läbi Mareebast, kus kohtusime viimast korda meie taksojuhist tuttava Maxiga ja õhtuks jõudsime Paronella Parki, mis oli hingematvalt kaunis, meile tehti Reenaga ka pimedas väike külastus selles aias, ööbida saime caravan pargis ja järgmisel hommikul siis nägime seda aeda ka päevavalguses.
Esmaspäeval, 30.märtsil käisime Murray Fallsi vaatamas, sealt sõitsime edasi Townsville, kust siis viis meid praam Magnetic Islandile. Kuna hetkel vist pole eriti hooaeg kui austraallased väga ringi reisiksid, siis saareke oli suht vaikne. Tegime õhtusöögi tex-mex kohas, kus tundus mulle suht imelik, et inimesed tulevad oma külmakastidega ja juuakse enda toodud jooki. Kui olime toidu ära tellinud tuligi välja, kui olime küsinud veinilisti, et meil tuleb minna üle tee alkoholipoodi ja sealt endale sobiv jooks valida, sellega siis tagasi tulla, ja meile antakse 2 klaasi ja selle eest et oma joogiga olime võeti kummalgilt 3.50audi. Tundus suht naljakas teenindus, aga samas miks ka mitte:) Äkki teeks midagi sellist Eestis, aga kes neid joodikuid jaksab siis koju saata ja see kes maha istub ei kavatsegi äkki enne hommikut ära minna:))
Järgmisel hommikul tegime Magnetic Islandile tiiru peale ja kuna iga rand oli suht ühesugune, siis otsustasime õhtuks saarelt lahkuda ja bussinina sättisime Airlie Beachile, kuhu jõudsime taas pimedas. Kui olime endale parkimiskoha leidnud, siis hommikuks oli meie camperi esiklaasil paber, et siin ei tohi campida, võis küll parkida aga mitte pargitud autos magada:) Hommikul võtsime päikest ja lõunatasime mereanni restoranis ning seadsime end taas teele, seekord siis Rockhamptoni poole. Ning taas jõudsime linna pimedas ja seekord parkisime oma wicketi kellegi aia taha, õnneks hommikul ühtegi paberit klaasivahelt ei leidnud:) Plaan oli siis õhtuks jõuda Hervey Beachile, taas pimedas sõites oli ka vastikuks teguriks, et vihma sadas aeg ajalt ja meie bussi kojamehed polnud just need kõige paremad. Aeg ajalt käisime ka bensiinijaamades esiklaasi pesemas satikatest, et miskitki aknast välja näha:)
Hervey Beachile taas siis õhtul jõudes parkisime end vist taas valesti, sest keegi koputas kõvasti meie bussile ja kuulsime et kõrvalt bussid sõitsid ära, aga meie ei teinud sellest väljagi ja magasime rahulikult seal hommikuni välja. Öösel sadas kõvasti, õnneks hommikul saime veidi päikest võtta ja end rannas olevas tualeti dussiruumis ka ära kasida, sest plaan oli sõita õhtuks Byronisse ja üllatada oma kohalolekuga Bradleyt, kes tegelikult arvas meid kohata alles järgmisel päeval, et siis laupäeval.
Ja üllatus oli talle suur, kahjuks ei suutnud meie teda oma plaaniga üllatada, sest millegipärast saabus ta sel õhtul varem koju, kui tavaliselt, nii et meie plaan A ei läinud läbi:))
Laupäeval siis viisime oma camperi Brisbane ära (läbisõitu kokku siis 358150km, nii et üle 3000km läbisime) ja tegime taas vanas kohas väga hea caesari salati suitsulõhega ja nautsime külma valget veini, mis maitses väga hästi peale eelmist õhtut:))
Nüüd siis juba 5ndat päeva Byronis ja siin muudkui sajab...mingi tsüklon vist siin lähedal kimbutamas. Sel neljapäeval on algamas 20.juubelit pidav bluesifestival, äkki õnnestub ka sinna minna, kuigi pilet suht kallis.
Eks näis mis siin edasi saab...
reede, 27. märts 2009
27.märts - lõpparve
Täna siis on meie viimane päev siin Mareeba lähedal mango ja longanite farmis. Ja saabki selleks korraks otsa - meile ulatati lõpparve ja nüüd saame siit edasi liikuda. Põhimõtteliselt ongi hooaeg siin enam-vähem lõppemas, viimaseid nädalaid veel tuleb mõni auto täis longaneid ja taas siis oodatakse töölisi alates aasta lõpust. Kes teab, äkki satume siia veel tagasi, kuna järgmine hooaeg pidi palju longaneid olema, eks näis;))
Homme hommikul siis rendime Cairnsist bussi (http://www.wickedcampers.com.au/) ja alustame teekonda Brisbane poole, kust edasi siis Byron Baysse tagasi:) Reisi pikkuseks on 8 päeva ja loodame siis selle ajaga palju näha, kuigi täpne plaan veel paika panemata, aga eks näis mis teele ette jääb..sõidame mööda rannikuäärt kui ka põikame sisse sisemaale...Läbitavaid kilomeetreid peaks hetke seisuga tulema üle 2000, nii et saab põnev olema.
Mis Byronis meid ees ootab, veel ei tea..eks püüame ka mingi tööotsa leida ja enne 16.aprilli tuleb meil siis Austraalia maalt välja minna, esialgsete plaanide kohaselt läheme Uus-Meremaale ja pikendame oma viisat taas 3 kuuks.
Ilusat kevadet teile sinna, meil aga on sügis...
Homme hommikul siis rendime Cairnsist bussi (http://www.wickedcampers.com.au/) ja alustame teekonda Brisbane poole, kust edasi siis Byron Baysse tagasi:) Reisi pikkuseks on 8 päeva ja loodame siis selle ajaga palju näha, kuigi täpne plaan veel paika panemata, aga eks näis mis teele ette jääb..sõidame mööda rannikuäärt kui ka põikame sisse sisemaale...Läbitavaid kilomeetreid peaks hetke seisuga tulema üle 2000, nii et saab põnev olema.
Mis Byronis meid ees ootab, veel ei tea..eks püüame ka mingi tööotsa leida ja enne 16.aprilli tuleb meil siis Austraalia maalt välja minna, esialgsete plaanide kohaselt läheme Uus-Meremaale ja pikendame oma viisat taas 3 kuuks.
Ilusat kevadet teile sinna, meil aga on sügis...
kolmapäev, 4. märts 2009
04. märts - kus me vahepeal olime?
Me siis Eestist juba tänaseks 4 kuud ära olnud. Ja tundub, et me veel niipea koju ei tule, kuna uudised pole just kõige toredamad, mida loeme, aga siin on soe vähemalt. Tahate kindlasti teada, et mis me siis vahepeal teinud oleme, sest oleme ülespannud ainult pilte, aga ei sõnakestki sinna juurde. Hakkame siis algusest peale.
15. veebr saime teada et 2-3 nädalaks tööd kahjuks pole, kuna longanid veel nii väiksed ja vajavad aega kasvamiseks, ja sama ka mangodega. Niisiis tegime Reenaga äkk-koosoleku ja otsustasime minna külla meie austraallasest sõbrale Bradleyle, kes elab Byron Baysse ning kellega saime Balil tuttavaks. Reena saatis talle sõnumi, et kas sinisilmne tütarlaps ja hevimetalit kuulav õde saavad nädalaks-paariks öömaja tema juurde...pika ootamise peale tuli ka vastus, et loomulikult on Eesti tüdrukud oodatud ja nii me taas JetStarist piletid Cairnsist Brisbane ära tegime 18. veebruariks. Olime veel 17.veebr 4 tundi tööl ja farmiomaniku naine viis meid autoga Mareebasse, kust siis sõitsime bussiga Cairnsi. Perenaine oli kuidagi nõutu, et meil nii vähe asju kaasas, et kui tavaliselt tema reisib nädala siis suured kotid kaasas, meil ainult väike seljakott ja Reenal üle õla käiv kott ja ussinahast tuutuus ridiküll.
Reena käis siis oma fotoka kaardi järgi veel Cairnsis, mis eelmisest korrast fotopoodi jäi, et kusagil äkki ikka võimalik sealt pildid välja lugeda ja mina lasin ka igaksjuhuks oma kaardilt pildid cd-le tõmmata ja uskuge või mitte, ka minu fotoka kaardilt osa pilte läinud..oeh..
Kuna lennuk Brisbane läks järgmine hommik kell 6, siis oli meil taas aega, külastasime taas esplanaadi ja ööturgu ja mingil hetkel hakkasime siis jala lennujaama minema...aga et mitte taksoraha raisata, tegime tee peale jäävas backpackersite kohas õlled:)) Tee oli päris pikk sinna lennujaama, mingi 6-7km, ja ütleme nii et olime ainukesed, kes sellisel ajal lennujaama kõmpisid, aga meil oli tore:)
Lennujaamas olime esimesed ja seadsime end toolidele mugavalt sisse, et siis check in ära oodata. Brisbane jõudsime kell 8 ja otsustasime infopunktist küsida kus ööbida saaks, ja tuli välja et kõik kohad bukitud, kuna rahvas kes põhjapoole teel, peatuvad hetkel Brisbanes...jäi üle ööbida bed and breakfastis 85AUDi öö, hea et selle kohagi saime, oleks veel olnud variant ööbida 30 inimest toas 25AUDi inimese kohta, aga selle variandi välistasime. Majutuskohta jõudes tegime uinaku, mis lõppes sellega et ärkasime kui väljas oli juba pime. Kuna kõht oli suht tühi, siis läksime pimeda Brisbane linnaga tutvuma ja õhustasime tänavakohvikus ning nautisime veini, lambapraadi ja caesari salatit..
Järgmine hommik tegime Brisbane linnakaardil oleva jalutuskäigu raja järgi tiiru linnale (pildid üleval) ning nautisime taas veini ja caesari salatiga kaunist päeva. Reenal tuli mingi hetk linnas liikudes Toronto tunne, mina ihkasin korra olla kontorirott, kes kostüümis ja kõrgete kontsadega teeb enne tööle minekut hommikukohvi, aga õnneks see tunne valdas mind vaid mõne hetke:) Sest hoopis mugavam ju plätudega ja lühikeste pükstega ringi liikuda:)
Brisbanest läks õhtul kell 1930 buss Byron Baysse, ja kahe tunni pärast olime kohal surfarite linnakeses ning siis tuli välja, et kuna olime jõudnud Austraalia uude osariiki Uus-Lõuna Walesi, siis tund aega tuli kell veel edasi keerata meie üllatuseks, nii et Eestiga oli meil siis mingiks ajaks 9 tundi ajavahe. Reena helistas Bradleyle, et me nüüd kohal ja kuna ta oli tol õhtul tööl, siis ootasime ta ära, et kõik koos siis tema juurde minna. Ja siis me kõik taas kohtusimegi:)
Brad elab suht linna keskel ja peatänava lähedal üürimajas koos 4 sõbraga - Jimmy, ChiCHi koos oma naise Dannyga (elavad maja kõrval asuvas garaazis, mõnus äratundmisrõõm oli:)), Gus ja Jimmy koer Kas ja seal majas nad siis kõik sõbralikult koos elavad nagu üks suur pere. Me saime Reenaga toakese, kus 2 voodit ja nii end siis 10 päevaks sinna sisse seadsime.
Byron Bay asub ookeani ääres, päeval võtsime rannas päikest ja liuglesime suurtes lainetes, milles hulpisid palju surfareid, kes ootasid õiget hetke et laineharjale tõusta-pagan see tuleb meil ikka Reenaga ära õppida!!! Õhtul nautisime hääd õlut ja toredat seltskonda. Kuna majas uksed valla, siis igaüks võis sealt mistahes ajal sisse astuda ja end mõnusalt tunda. Mõni õhtu tegid Brad (kidra) ja Gus (trummid) musa, vaesed naabrid:), aga musa teha nad oskavad. Külastasime Cape Byroni neeme, mis on Austraalia mandri kõige idapoolsem punkt maismaal ja seal asus ka valge majakas. Üks päev käisime Bradi ja koer Kasiga rannas, kus suht vähe inimesi ja nautsime laineid ja liivatormi:) Teine päeva koos Gusiga Cristal Castles, millest ka pilte üleval. Reena soetas endale superilusatsinistvärvi käevõru ja nii m'nigi tore ehe jäi veel sinna poodi:)
Viimane õhtu enne meie äratulekut oli Jimmy 30 aasta ja rootslasest tibi Maxi 25 aasta sünnad, sel ajal käis vahelduva eduga majast läbi 30 inimest, väga raju üritus oli (ps! täpsemalt ei kirjuta:)), naabreid hoiatati, aga millegipärast käis ikkagi kell 22 paiku politsei ja palus vaiksemalt olla. Ja te ei taha teada, milline see maja hommikul välja nägi, ohhoooo...
Suht kurb oli Byron Bayst lahkuda, aga otsustasime Reenaga sinna tagasi minna:)))
01. märtsiks tegime siis lennukipiletid tagasi Cairnsi, aga suht keeruline oli Byron Bayst ära saamisega, kuna jäime niigi lennukipiletite pukkimisega suht viimasele minutile, siis arvasime et iga hetk lähevad ka bussid Brisbane, kahjuks nii hästi meil ei läinud, nii tuligi meil bussiga Byron Bayst sõita Surfers Paradise, sealt bussiga rongijaama, mis viis meid Brisbane ja sealt võtsime takso, et jõuda õigel hetkel lennukile. Päris põnev seiklemine oli. Lennuk läks Brisbanest kell 2140, ja kell 00 jõudsime siis Cairnsi, kuna tahtsime esmaspäeval olla ilusti tööl, siis Reena otsustas, et võiks meie juba tuttavale Mareeba taksojuhile helistada et äkki ta viskaks meid Cairnsist 80km kaugusel asuvasse Mareeba linna siis, ja taksojuht oli nõus, pidime talle maksma vaid bensuraha. Jõudsime siis kell 1 paiku farmi oma villasse tagasi ja igaksjuhuks panime kella 0630 helisema, et kui tööpäeva peaks kell 7 algama, ja nii see oligi, und jäi küll väheseks ja väga raske oli peale puhkust taas füüsilist tööd hakata tegema, aga olime ju tagasi reaalsuses:) Ja tegime esimesel päeval juba 8,5tundi tööd, saime ka teada et eelmine nädal polnudki tööd olnud. Kahjuks ka täna meil mingiks ajaks taas viimane tööpäev, eks näis mis edasi.
Väga mõnus puhkus oli ja meie Austraali plaanidesse tulid väikesed muudatused.
Nendest siis juba edaspidi.
15. veebr saime teada et 2-3 nädalaks tööd kahjuks pole, kuna longanid veel nii väiksed ja vajavad aega kasvamiseks, ja sama ka mangodega. Niisiis tegime Reenaga äkk-koosoleku ja otsustasime minna külla meie austraallasest sõbrale Bradleyle, kes elab Byron Baysse ning kellega saime Balil tuttavaks. Reena saatis talle sõnumi, et kas sinisilmne tütarlaps ja hevimetalit kuulav õde saavad nädalaks-paariks öömaja tema juurde...pika ootamise peale tuli ka vastus, et loomulikult on Eesti tüdrukud oodatud ja nii me taas JetStarist piletid Cairnsist Brisbane ära tegime 18. veebruariks. Olime veel 17.veebr 4 tundi tööl ja farmiomaniku naine viis meid autoga Mareebasse, kust siis sõitsime bussiga Cairnsi. Perenaine oli kuidagi nõutu, et meil nii vähe asju kaasas, et kui tavaliselt tema reisib nädala siis suured kotid kaasas, meil ainult väike seljakott ja Reenal üle õla käiv kott ja ussinahast tuutuus ridiküll.
Reena käis siis oma fotoka kaardi järgi veel Cairnsis, mis eelmisest korrast fotopoodi jäi, et kusagil äkki ikka võimalik sealt pildid välja lugeda ja mina lasin ka igaksjuhuks oma kaardilt pildid cd-le tõmmata ja uskuge või mitte, ka minu fotoka kaardilt osa pilte läinud..oeh..
Kuna lennuk Brisbane läks järgmine hommik kell 6, siis oli meil taas aega, külastasime taas esplanaadi ja ööturgu ja mingil hetkel hakkasime siis jala lennujaama minema...aga et mitte taksoraha raisata, tegime tee peale jäävas backpackersite kohas õlled:)) Tee oli päris pikk sinna lennujaama, mingi 6-7km, ja ütleme nii et olime ainukesed, kes sellisel ajal lennujaama kõmpisid, aga meil oli tore:)
Lennujaamas olime esimesed ja seadsime end toolidele mugavalt sisse, et siis check in ära oodata. Brisbane jõudsime kell 8 ja otsustasime infopunktist küsida kus ööbida saaks, ja tuli välja et kõik kohad bukitud, kuna rahvas kes põhjapoole teel, peatuvad hetkel Brisbanes...jäi üle ööbida bed and breakfastis 85AUDi öö, hea et selle kohagi saime, oleks veel olnud variant ööbida 30 inimest toas 25AUDi inimese kohta, aga selle variandi välistasime. Majutuskohta jõudes tegime uinaku, mis lõppes sellega et ärkasime kui väljas oli juba pime. Kuna kõht oli suht tühi, siis läksime pimeda Brisbane linnaga tutvuma ja õhustasime tänavakohvikus ning nautisime veini, lambapraadi ja caesari salatit..
Järgmine hommik tegime Brisbane linnakaardil oleva jalutuskäigu raja järgi tiiru linnale (pildid üleval) ning nautisime taas veini ja caesari salatiga kaunist päeva. Reenal tuli mingi hetk linnas liikudes Toronto tunne, mina ihkasin korra olla kontorirott, kes kostüümis ja kõrgete kontsadega teeb enne tööle minekut hommikukohvi, aga õnneks see tunne valdas mind vaid mõne hetke:) Sest hoopis mugavam ju plätudega ja lühikeste pükstega ringi liikuda:)
Brisbanest läks õhtul kell 1930 buss Byron Baysse, ja kahe tunni pärast olime kohal surfarite linnakeses ning siis tuli välja, et kuna olime jõudnud Austraalia uude osariiki Uus-Lõuna Walesi, siis tund aega tuli kell veel edasi keerata meie üllatuseks, nii et Eestiga oli meil siis mingiks ajaks 9 tundi ajavahe. Reena helistas Bradleyle, et me nüüd kohal ja kuna ta oli tol õhtul tööl, siis ootasime ta ära, et kõik koos siis tema juurde minna. Ja siis me kõik taas kohtusimegi:)
Brad elab suht linna keskel ja peatänava lähedal üürimajas koos 4 sõbraga - Jimmy, ChiCHi koos oma naise Dannyga (elavad maja kõrval asuvas garaazis, mõnus äratundmisrõõm oli:)), Gus ja Jimmy koer Kas ja seal majas nad siis kõik sõbralikult koos elavad nagu üks suur pere. Me saime Reenaga toakese, kus 2 voodit ja nii end siis 10 päevaks sinna sisse seadsime.
Byron Bay asub ookeani ääres, päeval võtsime rannas päikest ja liuglesime suurtes lainetes, milles hulpisid palju surfareid, kes ootasid õiget hetke et laineharjale tõusta-pagan see tuleb meil ikka Reenaga ära õppida!!! Õhtul nautisime hääd õlut ja toredat seltskonda. Kuna majas uksed valla, siis igaüks võis sealt mistahes ajal sisse astuda ja end mõnusalt tunda. Mõni õhtu tegid Brad (kidra) ja Gus (trummid) musa, vaesed naabrid:), aga musa teha nad oskavad. Külastasime Cape Byroni neeme, mis on Austraalia mandri kõige idapoolsem punkt maismaal ja seal asus ka valge majakas. Üks päev käisime Bradi ja koer Kasiga rannas, kus suht vähe inimesi ja nautsime laineid ja liivatormi:) Teine päeva koos Gusiga Cristal Castles, millest ka pilte üleval. Reena soetas endale superilusatsinistvärvi käevõru ja nii m'nigi tore ehe jäi veel sinna poodi:)
Viimane õhtu enne meie äratulekut oli Jimmy 30 aasta ja rootslasest tibi Maxi 25 aasta sünnad, sel ajal käis vahelduva eduga majast läbi 30 inimest, väga raju üritus oli (ps! täpsemalt ei kirjuta:)), naabreid hoiatati, aga millegipärast käis ikkagi kell 22 paiku politsei ja palus vaiksemalt olla. Ja te ei taha teada, milline see maja hommikul välja nägi, ohhoooo...
Suht kurb oli Byron Bayst lahkuda, aga otsustasime Reenaga sinna tagasi minna:)))
01. märtsiks tegime siis lennukipiletid tagasi Cairnsi, aga suht keeruline oli Byron Bayst ära saamisega, kuna jäime niigi lennukipiletite pukkimisega suht viimasele minutile, siis arvasime et iga hetk lähevad ka bussid Brisbane, kahjuks nii hästi meil ei läinud, nii tuligi meil bussiga Byron Bayst sõita Surfers Paradise, sealt bussiga rongijaama, mis viis meid Brisbane ja sealt võtsime takso, et jõuda õigel hetkel lennukile. Päris põnev seiklemine oli. Lennuk läks Brisbanest kell 2140, ja kell 00 jõudsime siis Cairnsi, kuna tahtsime esmaspäeval olla ilusti tööl, siis Reena otsustas, et võiks meie juba tuttavale Mareeba taksojuhile helistada et äkki ta viskaks meid Cairnsist 80km kaugusel asuvasse Mareeba linna siis, ja taksojuht oli nõus, pidime talle maksma vaid bensuraha. Jõudsime siis kell 1 paiku farmi oma villasse tagasi ja igaksjuhuks panime kella 0630 helisema, et kui tööpäeva peaks kell 7 algama, ja nii see oligi, und jäi küll väheseks ja väga raske oli peale puhkust taas füüsilist tööd hakata tegema, aga olime ju tagasi reaalsuses:) Ja tegime esimesel päeval juba 8,5tundi tööd, saime ka teada et eelmine nädal polnudki tööd olnud. Kahjuks ka täna meil mingiks ajaks taas viimane tööpäev, eks näis mis edasi.
Väga mõnus puhkus oli ja meie Austraali plaanidesse tulid väikesed muudatused.
Nendest siis juba edaspidi.
neljapäev, 26. veebruar 2009
reede, 20. veebruar 2009
reede, 13. veebruar 2009
13. veebruar ja reede:)
Oleme saanud nyyd teist päeva juba tööd teha, ilmaolud paranevad, kuigi tulekahju Victoria osariigis on nõudnud paljude inimeste elusid, on veetase siin meie osariigis langenud, sest eile oma kylmkappi toitu soetades, poes vaikselt juba riiuleid kaubaga täiendati.
Olime oma eelmised joogi- ja toiduvarud täiesti nullini viinud, isegi vett polnud, ja nagu tavaliselt kui tead et midagi pole joodavat on see joogijanu kõige suurem, unistasime mõlemad kylmast õllest ja korraks tuli ka mõte, et äkki alkohol ka poest kõik ära ostetud ja uut partiid pole saadud veel kohale tuua?! Lasime peale tööd end yhel töökaaslasel, kes Mareebas elab linna visata, tööriided veel seljas..polnud just kõige parem väljanägemine, aga kes meid siin ikka tunneb;) ja kui saabki tundma, siis tegelikult me pole ju sellised tydrukud...samas aaga tunti ära kyll:) Mareeba taksojuht, kes meid yhel õhtul linnast ära tõi, tervitas meid alkoholipoe juures, ja kasutasime kohe võimaluse ära, et ta meid siis tunni pärast tagasi meie "villasse" tooks (10km mis meie farmi on maksab 25AUDi), aga mis teha kui meil hetkel endal liiklusvahend puudub. Alkoholipoest soetasime endale 3 kylma õlut ja Reena tahtis kohe poes korgi maha keerata, aga siis poemüüja käest saime pragada, et ups, ärge siin veel seda tehke, sest kaamera filmib ja kui ylemus saab teada, siis oi-oi-oi, kuna neil puudub selline litsents et võiks kohapeal alkoholi tarbida, ok mis siis ikka, janu kyll oli suur, aga kuulasime sõna ja võtsime koha sisse teiselpool teel asuva poe ette (see polnud meil mitte esimene kord seal istuda), ja istusime kõnniteele maha, no kyll maitses õlu hea...:P
Vahepeal kylastas meid taksojuht, kes kysis et mida me joome, Reena vastas et limonaadi, sest taksojuhile käis yks aborigeen ytlemas, et 2 valget naist joovad tänaval alkoholi, et miks meile valgetele on see lubatud kui neile tuleb kohe politsei kohale ja teeb trahvi (tegelikult ei thoi avalikult tänaval alkoholi tarbida)..summat kahjuks ei mäleta oli see nyyd 75AUDi või 175AUDi..aga miks pidi keegi minema sellele taksojuhile meist rääkima ??? Ah see selleks, libistasime mõnuga õlled sisse ja läksime siis toidupoodi nänni ostma (kuna olime Reenaga arutanud, et kindlasti maitseks hea vaniljejäätis mangoga, siis meil nyyd kylmas 4l karp jäätist ja nurgas kasti täis mangosid..mmm...nämma)..nagu lubatud oli tunni pärast taksojuht kohal ja pakkisime oma toidumoona ja õllekasti ära ja reis koju võis alata...kohale jõudes arvas taksojuht (61a vana:)) et äkki laupäeval kohtuks ja teeks õlled, eks näis mis sellest saab, meil muidugi homme tööpäev taas algusega kell 7. Eks olime selle töövaba nädalaga juba ära harjunud, ja suht raske taas fyysilist tööd 9 tundi päevas teha:) käed jõudsid juba paraneda ja õlavalu järele anda, aga me ei virise:)
Ah ja, kuna mind öösel segavad siin igasugu hääled, siis meenus mulle et lennukis anti meile ju oranzi värvi kõrvatropid, omad olin suutnud ära visata, et ega mul neid ju vaja lähe, siis õnneks Reenal olid need alles ja nyyd uinun juba nädala jagu tropid kõrvas, Reenal muidugi nalja palju, aga õnneks mul nyyd uni hea ja hommikuks ikka välja puhanud, kuigi aeg-ajalt kostuvad ikka mingid jamad..kyll kylastab meid keegi katusel ja teeb seal suht kõva lärmi, kahjuks pole siiani veel tuvastanud kes see on, selline tunne nagu kahel jalal jookseks??!!...suht hirmuäratav..õhtuti on jube palju igasugu erinevaid lendavaid satikaid, keda pyyame tõrjuda kyll spetsiaalse suitsuga ja enne magamaminekut laseme aerosoolist satikatõrjet ka meie magamisaset kaitseva moskiitovõrgu peale, mõned elukad ikka suudavad end ka nendest aukudest sisse ajada..suht tyytud vastikud elukad..
Aga muidu meiega kõik hästi:)
Kallistame!
Olime oma eelmised joogi- ja toiduvarud täiesti nullini viinud, isegi vett polnud, ja nagu tavaliselt kui tead et midagi pole joodavat on see joogijanu kõige suurem, unistasime mõlemad kylmast õllest ja korraks tuli ka mõte, et äkki alkohol ka poest kõik ära ostetud ja uut partiid pole saadud veel kohale tuua?! Lasime peale tööd end yhel töökaaslasel, kes Mareebas elab linna visata, tööriided veel seljas..polnud just kõige parem väljanägemine, aga kes meid siin ikka tunneb;) ja kui saabki tundma, siis tegelikult me pole ju sellised tydrukud...samas aaga tunti ära kyll:) Mareeba taksojuht, kes meid yhel õhtul linnast ära tõi, tervitas meid alkoholipoe juures, ja kasutasime kohe võimaluse ära, et ta meid siis tunni pärast tagasi meie "villasse" tooks (10km mis meie farmi on maksab 25AUDi), aga mis teha kui meil hetkel endal liiklusvahend puudub. Alkoholipoest soetasime endale 3 kylma õlut ja Reena tahtis kohe poes korgi maha keerata, aga siis poemüüja käest saime pragada, et ups, ärge siin veel seda tehke, sest kaamera filmib ja kui ylemus saab teada, siis oi-oi-oi, kuna neil puudub selline litsents et võiks kohapeal alkoholi tarbida, ok mis siis ikka, janu kyll oli suur, aga kuulasime sõna ja võtsime koha sisse teiselpool teel asuva poe ette (see polnud meil mitte esimene kord seal istuda), ja istusime kõnniteele maha, no kyll maitses õlu hea...:P
Vahepeal kylastas meid taksojuht, kes kysis et mida me joome, Reena vastas et limonaadi, sest taksojuhile käis yks aborigeen ytlemas, et 2 valget naist joovad tänaval alkoholi, et miks meile valgetele on see lubatud kui neile tuleb kohe politsei kohale ja teeb trahvi (tegelikult ei thoi avalikult tänaval alkoholi tarbida)..summat kahjuks ei mäleta oli see nyyd 75AUDi või 175AUDi..aga miks pidi keegi minema sellele taksojuhile meist rääkima ??? Ah see selleks, libistasime mõnuga õlled sisse ja läksime siis toidupoodi nänni ostma (kuna olime Reenaga arutanud, et kindlasti maitseks hea vaniljejäätis mangoga, siis meil nyyd kylmas 4l karp jäätist ja nurgas kasti täis mangosid..mmm...nämma)..nagu lubatud oli tunni pärast taksojuht kohal ja pakkisime oma toidumoona ja õllekasti ära ja reis koju võis alata...kohale jõudes arvas taksojuht (61a vana:)) et äkki laupäeval kohtuks ja teeks õlled, eks näis mis sellest saab, meil muidugi homme tööpäev taas algusega kell 7. Eks olime selle töövaba nädalaga juba ära harjunud, ja suht raske taas fyysilist tööd 9 tundi päevas teha:) käed jõudsid juba paraneda ja õlavalu järele anda, aga me ei virise:)
Ah ja, kuna mind öösel segavad siin igasugu hääled, siis meenus mulle et lennukis anti meile ju oranzi värvi kõrvatropid, omad olin suutnud ära visata, et ega mul neid ju vaja lähe, siis õnneks Reenal olid need alles ja nyyd uinun juba nädala jagu tropid kõrvas, Reenal muidugi nalja palju, aga õnneks mul nyyd uni hea ja hommikuks ikka välja puhanud, kuigi aeg-ajalt kostuvad ikka mingid jamad..kyll kylastab meid keegi katusel ja teeb seal suht kõva lärmi, kahjuks pole siiani veel tuvastanud kes see on, selline tunne nagu kahel jalal jookseks??!!...suht hirmuäratav..õhtuti on jube palju igasugu erinevaid lendavaid satikaid, keda pyyame tõrjuda kyll spetsiaalse suitsuga ja enne magamaminekut laseme aerosoolist satikatõrjet ka meie magamisaset kaitseva moskiitovõrgu peale, mõned elukad ikka suudavad end ka nendest aukudest sisse ajada..suht tyytud vastikud elukad..
Aga muidu meiega kõik hästi:)
Kallistame!
reede, 6. veebruar 2009
06.veebruar
Täna siis reede, hommikukohvi võtma minnes anti meile teada, et läheme perenaisega ostma meile garaazi telekat ja diivanit:) huvitav millega selle nyyd oleme ära teeninud;) Keskpäeval korjasime uued mangod peale ja autosõit lähimasse linna Mareebasse võis alata, secondhand poest soetati meile siis kasutatud telekas ja diivan, millel nyyd lebotame. Täiendasime ka oma toiduvarusid veits ja arvutipoest soetasime firma Yes optus wireless vidina, mida saame nyyd kuu aega kasutada ja siis taas uut raha makstes taas kasutada. Nii et kallid sõbrad, saame teiega iga päev nyyd yhenduses olla-juhhuuu!!!
Queenslandi osariigis kus meie farm asub on hetkel vihmaperiood ja natukene lõunas olevas linnas on kogu linn vee all, pole just tore uudis..loodan et meieni see uputus ei jõua...
Queenslandi osariigis kus meie farm asub on hetkel vihmaperiood ja natukene lõunas olevas linnas on kogu linn vee all, pole just tore uudis..loodan et meieni see uputus ei jõua...
05.veebruar - farmis
Eile sadas taas terve päev vahelduva eduga...masendav...kell 15 toimus eelmise päeva mangode pakkimine ja peale seda korjasime uued peale, õnneks saime enne vihma korjatud, töötundideks saime seekord siis 2 tundi. Väga kehv nädal tuleb, ei saa me niipea siit metsast minema sellise töötempo juures. Kuulsime perepojalt, et kuna vihma sajab kogu aeg siis ühed longanid on kusagil poolel teel siiapoole, aga vesi nii kõrge et ei saa kuidagi autoga edasi, pole midagi nii päikseline ning lilleline see elu siin ausimaal;)
Täna siis uus päev, kell on 12 päeval ja Reena veel magab, no on ikka und antud, läksime eile küll kell 21 juba magama, siin pole ju miskit teha, kaua sa seda solitaire ikka laod:) oeh..eks näis mis tänane päev toob..kuigi ega vist midagi uut ja raha sissetoovat:( Loodame et uus nädal tuleb parem.
Täna siis uus päev, kell on 12 päeval ja Reena veel magab, no on ikka und antud, läksime eile küll kell 21 juba magama, siin pole ju miskit teha, kaua sa seda solitaire ikka laod:) oeh..eks näis mis tänane päev toob..kuigi ega vist midagi uut ja raha sissetoovat:( Loodame et uus nädal tuleb parem.
03.veebruar - tagasi farmis
Täna siis täitus meie 3 kuu, kui oleme Eestists ära olnud, igatsete ka meie järele?? Eile saime ilusti farmeriomaniku naisega Cairnsist tagasi farmi, saime ka poest läbi käia ja soetasime endile nädala toidu, sest kes taas teab millal linna saame. Lubasime et aitab nendest kiirnuudlitest ja ostsime riisi ja makakaid, külmutatud juurikaid, konserve, et ise endile miski roog valmistada. Reena jättis oma fotoka kaardi Cairnsi poodi, et äkki saab sealt mõned pildid ikkagi päästa, täna hommikul helistades, tuli ikkagi välja, et sellest 3500 pildist pole miskit seal kaardi peale...kurat küll...oleme mõlemad väga õnnetud...kohe ikka väga..:(((
Täna hommikul oli kell 0730 tööpäeva algus, aga kahjuks sajab nii et maa ja taevas koos. Mareeba pidi oleme linna, kus aastas 300päeva on päikest, ju siis nüüd need järelejäänud 65 päeva aastast sajab:(, siis me tund aega ootasimegi, et vihm veidi järele jääks et saaksime minna mangosid korjama, ja tunniga olidki need korjatud ja meie läbi märjad, ega siis mango küsi, et kas täna nad viitsivad valmida või mitte...ja kahjuks sellega ka meie tööpäev lõppes ja nüüd ei oska järele jäänud päevaga mitte midagi ette võtta, sest pole meil siin ei telekat, ei neti ühendust, aga jube edevad läpakad mõlemal laual:)
Vinnasime ka mõned mangod endale häärberi, sest olles päev ilma mangota kohe organismil tekib vajadus nende järele;):P Küll maitsevad need hääd.
Eks näis mis homsest päevast saab, vaja need tänased ära pakkida ja uusi korjata. Longanite korjamiseks läheb loodetavasti neljapäeval alles. Tänaseks töötundideks tuli valid 1tund ja 15minutit, siin käib kõik veerandtunnise täpsusega.
Täna hommikul oli kell 0730 tööpäeva algus, aga kahjuks sajab nii et maa ja taevas koos. Mareeba pidi oleme linna, kus aastas 300päeva on päikest, ju siis nüüd need järelejäänud 65 päeva aastast sajab:(, siis me tund aega ootasimegi, et vihm veidi järele jääks et saaksime minna mangosid korjama, ja tunniga olidki need korjatud ja meie läbi märjad, ega siis mango küsi, et kas täna nad viitsivad valmida või mitte...ja kahjuks sellega ka meie tööpäev lõppes ja nüüd ei oska järele jäänud päevaga mitte midagi ette võtta, sest pole meil siin ei telekat, ei neti ühendust, aga jube edevad läpakad mõlemal laual:)
Vinnasime ka mõned mangod endale häärberi, sest olles päev ilma mangota kohe organismil tekib vajadus nende järele;):P Küll maitsevad need hääd.
Eks näis mis homsest päevast saab, vaja need tänased ära pakkida ja uusi korjata. Longanite korjamiseks läheb loodetavasti neljapäeval alles. Tänaseks töötundideks tuli valid 1tund ja 15minutit, siin käib kõik veerandtunnise täpsusega.
esmaspäev, 2. veebruar 2009
02.veebruar - Cairns
Eile siis tulime tagasi Cairnsi linna, et oma rendiauto ära anda, mis meid ausalt teenis...kuna võtsime oma udupeened läpakad kaasa siis ostsime 24h kaardi millega saame siis wirelessi kasutada, kui tund maksab muidu 3 audi, siis 24h kaart maksab 15audi...saamegi seda siinoleku ajal siis kasutada. Täna 02.veebruar tuleb farmiomaniku naine meile järele ja viib meid tagasi farmi, homme taas tööpäev, nüüd oleme siis ilma autota...öö veetsime taas autos ja taas veekogu ääres, aeg-ajalt käis politseiauto meid yle valgustamas, aga ju ta siis ei märganud meid..läks taas õnneks...
Täpsustan mõne asja, need mida me korjame ja kaanetame on longanid – litši “väike vend” ehk lihtsalt pisem ja pehmema koorega.
Pilt ka siia selgituseks.
pühapäev, 1. veebruar 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)
