25. november

Eelmine ohtu leppisime tsehhikatega kokku, et laheme koik koos tubing’ ut tegema. Hea ari siin. Suured autode sisekummid on tais puhutud ja nendega siis ulbitakse allavoolu joes ja iga saja meetri tagant on baar, kus siis tehakse peatusi, juuakse rohkelt alkoholi, tantsitakse hea muusika saatel, voetakse paikest ja mangitakse vorkpalli voi tegeletakse mudamaadlusega, olemas olid ka veeatraktsioonid (liumagi, ja trossiga vee kohale vediv asjandus, mis siis oigel ajal tuli lahti lasta ja sulpsatasid vette). Me Reenaga proovisime selle ara koos, lahe oli. Nii oli tahtmine eestisse sonumeid saata voi suisa mms-e et meil siin paike, bikiinid ja fun ja palju paljaid kehasid, et teis kadetust tekitada, aga teie onneks pole meil siin Laoses EMT levi. Kahjuks kaotas Reena oma platud ja “Lacoste” prillid, mille ta tsehhi poisile hoida andis.
Aeg laks kiirelt ja nii me oma paeva seal lobusalt veetsime. Parast tegime ohtusoogi ja laksime joe-aarsesse baari, kus ma kaotasin (voi siis varastati) Reena ostetud koti, milles oli minu rahakott, fotokas, platud ja kaks joogiga kaasa antud T-sarki ning ka hosteli voti, onneks joudis Reena vahepeal oma rahakoti kotist valja votta ja selle oma taskusse jatta, nii et yks kaotus vahem. Kahjuks hiljem seda kusagilt pyyda veel leida tulemust ei andnud ja ka hommikul otsima minnes jatsime baari meie hosteli visiitkaardid, et kui keegi peaks koti sinna tagasi tooma siis nad teavad kuhu see tuua. Aga kahjuks pole meie asju tagastatud:(((. Panin oma Hansapanga kaardi kinni, onneks oli vaid veidi raha 80USD umbes rahakotis, pass onneks Vientami viisat saamas, kahjuks juhiload ja ID kaart samuti olid rahakotis. Koige suurem kahju on fotokast, kus ju jaadvustatud hetked, mida teile naidata hiljem ei saa:(
Oi ma olen onnetu, eks Reena pyyab mind siin natuke lohutada, aga taielik enesehaletsus on peal ja motlen, et miks kyll siis niimoodi.
Oeh…seekord siis sellise seigaga lopeb minu sissekirjutis siia:(

Teile sinna koigile monsat lumememmede valmistamist ja meie homme siit linnast taas edasi minemas.

Kallid

24. november

Hommikul arvasime, et rendime rolleri ja laheme siis ymbrust kaema. Kahjuks koik automaat kaikudega rollerid olid valja antud ja kuna Reenale lubasin, et soidan (Loe: proovin soita) siis leidsime koha kus kaiguvahetusega rollereid renditi. Kui olin lepingule alla kirjutanud, et kogu vastutus mul kui rentijal, siis kiivrit pahe pannes otsustasin siis proovida (enne oli muidugi mulle ka ette naidatud, et kuda see asjandus yldse tootab). Kahjuks ei saanud ma selle soiduriista kasitlemisega hakkama. No kohe yldse mitte. Ja kui ma oleks pidanud veel Reena enda taha istuma panema, siis ma arvasin et ei, seekord mitte, enne peaks seda asjandust kusagil pollupaal proovima. Reena sai muidugi naerda koht koverasja parast mu kallal nokkida. Aga pidime siis ikkagi vastu Reena tahtmist rentima jalgrattad taas, et linnast veidi valja soita. Ma suutsin muidugi valida ratta, millel kaiguvahetus polnud just koige tervem, aga ringi vahetama ka ei lainud. Igal sammul siin kysitakse raha, ykskoik kas midagi yldse vaatamisvaarset on voi mitte. Sellks on 10000 kohalikku (veidi rohkem kui 1 USD, 1USD vordub 8500 kohalikku). Nii et me nyyd Reenaga siin naljatleme, et kui keegi kysib kuidas teie nimed on, siis enne kui yldse midagi vastama kysime: “ten thousand”:)
Koju joudes rattareisilt, laksime tsehhi poistega pubisse. 3 poisist raakis ainult yks inglise keelt, ja nii siis teisele 2 tolgiti, aga saime koik hakkama. Mangisime ka piljardit, kahjuks eesti naised seekord jaid tsehhi poistele alla, aga mitte vaga suurelt. Ja nyyd tuleb reisi parim kysimus, see tyyp kes veidi paar sona raakis kysis siis minu kaest, et tal yks vaike kysimus mulle: “are you lesbians”? Et see kes koige paremini inglise keelt raakis, tahtis teada:))..ja me saime niimoodi naerda, et silmad marjad. Et kui kaks naist koos reisivad, et kas nad peaksid siis kohe lesbid olema. Tegime siis selgitustood, et kes me omavahel siis oigupoolest oleme. Aga vahva vahejuhtum oli:)

22. november Luang Namtha - Vang Vieng

Arkasime kell 0630 et jouda bussile, mis viib meid Vang Viengi, bussisoit kestab kusagil 18 tundi, taas loputu tee kuhugi:) Eilne liigne paike on veel tunda olgadel ja ka taguots rattasoidust veits valus. Oleme taas endale suure pingi votnud, mina siin seda markmikusse kirjutamas ja Reena tutvumas mis meid Vang Viengis ees ootab. Ka kaasvoetud ristsonad kuluvad bussisoidul ara. Nyyd kui kell 0830 reis algas, buss pooltais ja kohalik tymps pandi kaima ja mitte vaikselt. Aeg ajalt tehti peatusi kylade vahel ja kogu kylarahvas saatis mone pereisa bussile. Yks hetk haaras yks mees mikrofoni ja raakis midagi vooras keeles pikalt, motlesime Reenaga et laheks ka raagiks midagi tarka, seekord me sona siiski ei votnud:) Hommik oli taitsa udune ja pilves, hea soita vahemalt..aeg ajalt tehtid pissipeatusi keset metsa, naised vasakule mehed ka vasakule:) mis viga neil kohalikel oma saride alt pissida:) Nyyd siis kell 0330 jargmine paev juba 23. november ja olemegi kohal. Buss laks ikkagi nii tais, et Reenaga jagasime pinki ja pyydsie kuidagi yksteise olal ka aeg ajalt suikuda, suht keeruline, onneks oli selles bussis jalgadele ruumi ja sai ka pingi seljatuge alla lasta. Bussi vahekaigud olid ka pinke tais ja katusele pandi ka moned kukelised, uskumatu! Kuna bussis oli peale meie veel turiste (3 tsehhi poissi), siis hakkas Reena nendega bussist maha tulles juttu ajama, et mis plaanid neil ja kas oobimine neil olemas. Tuli valja et pole ja siis me seekord tuk-tuki mehi ei kasutanud ja hakkasime seljakotid seljas linna poole minema, ytleme kusagil 2 km. Ootame siin hommikut et kusagilt siis magamiskoht leida. Seltsis oli segasem paikese tousu oodata. Kui olime juba mitmeid guesthouse kylastanud leidsime lopuks ka oobimise, korvuti toad tsehhikatega. Kui olime end sisse seadnud ja ka vaikse uinaku teinud, siis otsustasime vietnami viisad ara teha, millegi parast peale helistamist kuhugi, pidime lisaks 5usd maksma, aga plaan ju ikkagi minna nii et maksime ka selle..loodame ma passid koos viisadega kolmapaevaks katte saada, seniajani oleme siin linnas. Linna ymbritsevad kaunid maed ja plaan homme roller votta ja seda koike lahemalt ka vaatama minna. Tana jube kuum ilm ja pyyame end paikese eest veel varjata, kuna viimane paike veel annab tunda. Kuna Laose toit pole eriti maitsev siis soime midagi Tai parast taas ja ei pidanud pettuma, selja ja otsaesise vottis suisa marjaks isegi Reenal, kes armastab suht vyrtsikat toitu. Kell 18 algas selline padukas, et taevas ja maa koos. Nyyd istumegi taas netis ja vaatame, kas keegi meie jarele igatsenud ka:)
Moned ikka on:) aga meie tervitame teid ikka:)
Palju paikest suveriided selga ja platud jalga ning elu ja olut nautima.
Kallid-musid

21. november

Eile ohtul kohtusime soomas olles Luang Prangis kohatud Hollandi tydrukuga ja ta avaldas soovi meiega tulla ratasetga kylasid kylastama. Tegime kohtumiseks meie hotelli juures kell 8. Tana oli vaga hea uni, kuna eelmine oo bussis jai ikka vaga vaheseks. Ja nii me kella 7 aratust muudkui edasi lykkasime, kuni Reena end lopuks esimesena teki alt valja ajas. Tegime hommikusoogi koos Hollandi tydrukuga ja rentisime rattad (seekord spordikad, kaikudega, et ikka maest yles saaks). Meil oli ka olemas mingi kaart mille jargi pyydsime yles leida Akha hoimu kyla, kaardilt naitas vaid 10km, tundus lihtne, aga...tee laks ainult maest yles ja enamuse sellest oli ratas kae korval. Teel juba magedesse kohtusime 5 Ahka naisega, kes neid pildistamise eest lunisid ka raha. Ei olnud just kenad naised ja nad narisid midagi kogu aeg (midagi punast, sest selline mulje jai nagu suuymbrus oleks verine). Polnud just kena vaatepilt, aga nad tundusid sellised omaparased. Enda seljas kandsid nad suurt ounutud korvi, kuigi seal ei paistnud just eriti palju kaupa olevat ja nii nad seda 10km teed jalgsi kaivad. Aeg ajalt puhkavad, soovad ja kasivad end. Kui olime u 3km vist maest yles end vedinud andis Hollandi tydruk alla aga me otsustasime ikka kyla yles leida. Kahjuks oli ka meie veevaru otsa saanud, aga me ju kanged eesti naised. Vaated olid sealt muidugi lummavad, tee kohati kitsas. Olles taas Reenaga paar km vist labinud, ei paistnud kyla veel kusagilt ja ka meil tuli alla anda ja tagasi teed alustada (seekord siis maest alla, aga ega ka see lihtne polnud, kruusatee suurt kividega, mis tahtsid ratast kaest ara viia ja kogu aeg pidi pidureid hoidma peal). Kogu selle yrituse kokkuvotteks oli lahe rattaretk 6tundi ja nyyd oleme Reenaga molemad polenud paikesest (hommik oli pilves ju ja ei mingit kreemi), olad tulipunased, maarisime end paikesepoletuse vastu kreemiga kokku ja loodame et see paike nyyd maha ei tule. Taguotsad molemal veits kanged aga tuju hea, samas motleme kas akki sama reis homme rolleritega ette votta. Eks nais. Nyyd teene peagi korraliku ohtusoogi, sest koik kulutatud energia tuleb ju kuidagi tagasi saada:) ja motleme mis homse paevaga ette votta. Otsustasime ara, et lahkume hoopis sellest linnast jargmine paev.

19. November – Luang Prabang – Luang Namtha

Hommik algas kell 10, pidime oma asjad kokku panama, et tuba ara anda. Tegime linnas puuvilja shake ja paev vois alata. Kaisime reisibyroost labi, et bussipiletid Lunag Namthasse ara osta. Buss valjub kell 1730 (soidab 8-9 tundi) ja selle ajani otsustasime hea soogikoha otsida, et eelmisel ohtul Funilt saadud Laose toitude nimekirjast miskit ara proovida. Oige koht yles leitud proovisime ara: Lab fish (nagu labi hakklihamasina lastud kala, maitsestatud, rohelist), Khai Pham (joest pyytud adru moodi asi, kuivatatud nagu nori (sushi juures kasutatakse), kyyslaugu tykikestega (olis praetud-jube hea ollesnaks) siis veel Jeo Bong-tsilli pasta ja loomulikult taas roheline curry sticky rice-ga (kleepuv riis) ja magustoiduks loomulikult kypsetatud banaanid jaatisega. Oli see vast kohutais.
Nyyd kui mina seda siina trepil kirjutas, kylastab Reena Royal Palace ja National muuseumi. Ilm on tana pilves, aga monusalt ose ja veidi ka tuult. Kahjuks pole siin EMT levi, nii et loodan, et keegi pole veel muretsema hakanud, meiega on koik okJ
Enne sooma minekut tellisime tanavalt tuk-tuki mehe ara, kes meid kell 16 lubas siis guesthouse juurest peale votta, ja bussijaama viia. Reena suutis henna alla kaubelda, mul on temalt vaja seda oppida. Jube palju on siis linnas turiste ka vanemaid inimesi gruppidena, palju on saksa keelt kuulda, loodame tana pohja poole minnes mitte nii palju turiste kohata. Kell 16 oli ilusti tuk-tuk meie guesthouse ees ja reis vois alata. Bussijaama joudsime muidugi 10mintsaga, buss ise pidi valjuma 1730, loomulikult valjus see alles kell 1810 (tapsusest ei teata siin kyll miskit). Ja loputu tee vois alata, teeolud polnud just vaha kiita, vaga aulikud ja kurvilised ja magamisesy ei tulnud mitte kui midagi valja, onneks me Reenaga saime kumbki suure pingi, sest bussiistmete vahele meie jalad kyll ara poleks mahtunud, nii meil seal vildakil pyydsime vastu pidada selle reisi. Aeg-ajalt kukkus istmete kohal olevatest riiulitest reisijate kotte ja ykskord hoo pealt avanes ka bussiuks, suht grazy soit oli see. Tee aares oli palju vaikseid kylasid, mis ehitatud pambuse puust, aga paljudel oli sat tv pann olemas. Nagu ka Fun ytles, et polegi ju rohkem vaja kui syya osta ja nii tunduvadki nad siin elavat. Kohale joudsime 0330 hommikul (9 tundi soitu). Meie bussis oli veel turiste, kes soitsid veel edasi 4-5 tundi Laose Tai piiri aarde, tundsime neile kaasa. Maha tulles bussist, asus see suurel tyhermaal, ja meie kohal oli suur pimedus..onneks tuli bussilt maha ka kohalikke, kes ootasid vist tuk-tuki meest, siis kysisimegi kas see keskusesse ja selle peale noogutati otsustasime nendega yhineda. Pole just meeldiv peale tylgastavalt pikka bussisoitu pyyda sobralik olla ja olla veel teadmata kuhu poole yldse minna. Onneks yks kohalik naine raakis veidi ingl keelt, nii et me saime tapsustava vastuse kysimusele et kas oleme ikka oiges linnas ja et kas ta saab meile naidata et kus maha minna ja guesthouse leida. Selle peale noogutati no vahemalt oige sound. Koigepealt siis viidi koik kohalikud koju ja siis hakkas tuk-tuki mees meile oomaja otsima, peale moningate majade ustele koputades ja sealt eitava vastuse saades leidsime lopuks majakese kus olid kyll turvauksed ees aga meie lasime uksekella, mille pika helistamise peale tuli oosargis ingl k mitte oskav tadi, kes siis naitas meile tuba kuhu voiksime jaada. Kui siis ylevaatuse toale tegime, tuli valja, et seal oleks just nagu keegi veel sees elamas, suitsukonid, voodi segamine, vetsu kasutatud ja Reena ytles kategooriliselt et tema siin olla ei saa, siis otsustasime tadi uksele koputada (magasid yhes olemasolevatest numbritubadest), et uut tuba saada ja ronisime vasinult teisele korrusele, mille ust avades tundus tuba enam-vahem ok ja kui tadi oli ara lainud ja Reena vetsu kylastanud, siis tuli valja et ka seal vist keegi on just elanud, et isegi potis olevale sitahunnikule poldud vett peale lastud, no oli ikka kogemus kyll, masendav! Otsustasime oo seal kyll ara veeta, aga magasime riietega teki all. Hommikul (20.november) guesthousist lahkudes taheti meilt selle eest 60 000 kohalikku (85krooni) ja meie ytlesime et me pole sellega kohe mitte nous, muidugi tadi ju ingl keelt ei raakinud, siis tuli keegi teine appi ja me pyydsime neile selgitada et meie ei maksa, et ainult 20 000 kohalikku. Ja lahkusime sealt.. tadi viskas selle peale raha maha asfaldile ja meie tagasivaatamata pyydsime sealt pikkade sammudega lahkuda. Nyyd siis tutvume vaikse Luang Namtha linnakesega, et homme siis rattad rentida ja ymbruskaudsetes kylades veidi ringi soita ja vaadata kuidas siin inimesed elavad (ja erinevad hoimud). Sellest juba siis edaspidi.
Kallid koigile, kes meie tegemistele kaasa elavad siitkaudu!

18. november – Laung Prabang

Taas uus paev ja tahstime siis Luang Prabangile ringi peale teha ja arvasime et votame rattad, aga kui olime nendega 200m soitnud, siis arasime et jala on lihtsam edasi saada. Jube raske oli vandata ja ei mingeid kaike. Raamatupoest soetas Reena Laose-Vietnami-Kambodza raamatu, et teaksime, kuidas edasi liikuda. Linnas paar templit ara vaadanud otsustasime 30km linnast kose juurde minna ja tuk-tuki selleks votta ja meist oligi moodumas yks kes teeb soite Khouang Sy kose juurde. Tuk-tukis istusid juba 3 noort (2 tydrukut hollandist ja 1 poiss austraaliast) ja otsustasime Reenaga nendega yhineda. Kose juures olid ka mitmed ujumiskohad, aga vesis uht kylm, aga paljud hyppasid kaljuservalt sinisesse vette. Siis tegime ymber kose veel maest yles alul ja parast alla ringi, paris vasitav sai. Tagasi teel linna laksime kohaliku turu peale suppi sooma, kus tadi meie silme all tegi kausitaie nuudlisuppi (jube popp siis Laoses) meile molemale ja magustoiduks votsime erineva maitsega puuviljade shake-d (puuvili, kookospiim, jaa, mingi vedelik veel ja kokkuvotteks jube namma). Siis oli kell juba nii kaugel et minna paikeseloojangut Phousi maele vaatama, mis loojub magede taha (selle vaatemangu eest nooriti ka turistidelt raha). Ylesse joudes peale 329 astme labimist oli see vaateplatvorm rahvast tais, kes pyydis parema koha saada, et loojuvat paikest pildistada (et siis koik oli raha eest tulnud vaatama igaohtust loomulikku asja nagu paikeseloojang, ok, oli ilus kyll jah). Paike loojub siin kell 1730. Nyyd olles tagasi oma guesthousis lopetasime eelmisel ohtul ostetud puuviljad ja kaisime pesus ning otsustasime veel linna peale minna, et Vietnami viisasid uurida ja nautida ooelu. Guesthousi adminn (nimeks Fun, tore poiss on) naitas meile kuhu minna, mida syya ja meie tegime talle geograafia tunni, et kus asub Eesti. Ta oli alles lopetanud keskkooli ja nyyd opib kolledzia inglise keelt. Natuke uurisin ka Laose elu kohta - abiellutakse kylades juba 15aastaselt, linnades juba 18aastaselt, temal peres veel peale tema 5 last. Otsustasime minna kohalikku baari, kus oli nii Laose kui ing keelset muusikat, meile telliti tuk-tuk ja turvameheks tuli kaasa Fun, kes meile Reenaga molemale vaevu kaenla alla. Millegiparast liitus meie lauaga ka tuk-tuki mees ja ytleme nii et joodi meie kulul. Uskumatu! Esimest korda elus pidime meestele valja tegema. Kell 0000 toodi lauda arve, mis tahendas, et baar pandi kinni ja kojuminek, kohalikus istusid oma mopeedide selga ja purjakil soideti koju, nagu arusaime pole vaja politseile lihtsalt vahele jaada. Uurisime Funilt kas tal pruuti ka on, ta ytles, et talle meeldib yks tydruk, aga ta ei julge talle seda oelda. Ja siis me lubasime teda selles aidata, et kutsugu tydruk jargmine paev guesthouse ja me ytleme tema eest. siis me lubasime, et kui ta abiellub, siis me tuleme kindlasti tak\lle pulma-jaame kutseid ootama. Kui tuk-tuki mees meid oobimiskoha juurde tagasi toi, tahtis ta taas raha, aga ma ytlesin, et kuule, tegime sulle olut valja ja nyyd tahad veel raha ja sammusime sirge seljaga oma tuppa. Kell oli juba 1 labi kui magama saime.

17. November – Pakbeng – Luang Prabangi

Hommikul oli kell 7 aratus, magasin kehvalt. Aga Reena oleks hea meelega veel maganud. Kuna sooja vett kah polnud, siis tegin hommikuse kylma dussi ja paev vois alata. Eilse ohtuses baaris tegime hommikusoogi ja lasin endale ka paadisoiduks voileiva kaasa teha, sest hetkel veel ei tea kaua tanane soiy aega votab. Vaated jatkuvalt lummavad, aga kahjuks pole tana paikest. Aga peagi tuli ka see valja ja meie pikk laevasoit Laung Prabangi vois alata. Olles pyydnud ka puupingil pikutada, oli raske endale sobivat asendit leida ja aeg/ajalt seisime ka pysti, et taguots paris kandiliseks ei laheks. Hamaras leidsime endale guesthouse, mis oli meile sobilik ja seadsime end linna peatanavale, kus ooturg (kaubeldi kasitooga, ehetega, sarongidega, puutoodega jnejne), soetasime ka paar asja turult, moned vidinad enda kylge. Siis proovisime ara tanaval liikuva banaani pannkoogi tegijalt yhe pannika, mis osutus vaga nammaks ja peale meid oli jarjekord vanamehel, tahtsime oma yhte USD selle eest tagasi, et oime talle kliente meelitanud. Oma guesthouse ostsime veel puuvilju – mangot, litsit, ning ouna (pole just koige paremad siin, eesti omadest ei saa yksi maailma oun voitu) ja puhastatud terve ananassi (super hea, nagu Reena ytles et Eestis saab sellist ananassi ainult juba konserveeritult, hea magus hapu nagu paris)

16.november – Chiang Khong – Honaysai (Laos)

Jube kylm oli magada ja loomulikult paevateki suutis Reena ainult endale peale tommata ja ma pidin kylmetama. Selline see soprus siis ongi jah. Kuna oli taas eelmine ohtu pimedas oma oobimiskohta, siis Reena pani kella juba 7ks hommikul tirisema ja tahtis meie maja ymbritsevatest taimedest loodusest pilte teha (looduslaps, mis looduslaps) Kell 0830 olime kokku lepitud kohas, aga loomulikult Tai kultuurile omaselt tund edasi hakata vaikselt sattima pole probleemiks. Reena suutis juba narvi minna. Meile anti ka toidukott kaasa (riisiroog juurviljade ja munaga, banaani, mandariine ja veepudel) ja siis vois autokastis soit alata Laose piir aarde. Yhel kaldal siis Tai teasel silmapiiril Laos. Koigepealt saime passi templi, et oleme Taist lahkunud, siis viis paat yle joe, kus taitsime vajalikud paberid Laose viisa jaoks. Maksis kas 300bahti voi 30USD ja ytleme nii et jalle tommati meid kui turiste, kuna bahtid olid otsas tuli USD lagedale tuua, aga kaotasime rahas 2 kordselt. Ja oligi meil passis olemas temple Laose viisa naol. Siis transporditi meid edasi autoga joe aarde, kus ootas pea 90 meiesugust, kes koik soovisid aeglase paadiga 2 paeva joel veeta, et Laoses jouda linna nimega Luang Prabang. (esimene pave siis 5 tundi paadiga joel, oo kusagil guesthousis ja jargmine paev taas paadis 7 tundi), onneks sai vahepeal ringi liikuda, sest muidu oleks 20cm laua peal 7 tundi ikka vaga raske ara veeta. Koik meie asjad loobiti paadi pohja ja nyyd istudes esimesel paeval pehmetel pinkidel (ees osas puupingid, istumise ala myydi pehmeid patju) naudime vaateid (paremale jaab veel Tai ja vasakul Laos). Kuna mote minna ka Laosesse ja Vietnami, mille Lonely Planeteid meil pole, siis laenasime yhtedelt et veidi end kurssi viia. Aga eks meil tuleb vist see raamat ikka soteada, ilma ei saa kuidagi.
Kohale joudes kohe rannaliival pakuti oobimiskohta ja selle me siis ka yle vaatasime ja otsustasime jaada. Guesthousis oli silt, et peale kell 22 ohtul lylitatakse generator valja ja elektrit pole. Otsustasime siis midagi hamba alla pista ja laristasime kahe peale 120 000 kipi (kohalik Laose raha), umbes 165eeku. Ja kell 22 oligi kogu tanav pime, kuu vaid naitas valgust, muusika baaris katkes ja istuti kyynlavalgel-kuhu me kyll sattusime. Oled Laoses ja polegi elektrit, aga see just sellele vaikesele sadama linnale omane ongi-Pakbeng, kahjuks polnud ka seal EMT levi, nii et sonumid sain veel Tai vetes emale ja Mannile ara saata. tuleb ka valja et meil ei Vietnamis ega Kambodzas EMT levi pole.

15. November - Mae Sai – Chiang Khongi

Hommikusook tanaval ja otsustasime koos Jamesiga minna vaatama ahvi templit ja koopaid. See oli ka James viimane pave Mae Sais, tema tagasi Shang Maisse. Tagasi teel jatsime Jamesiga hyvasti (ta ikka toonitas et kui kusagil hatta jaame voime talle helistada) ja tegime viimase soogi ses linnas (tundub juba et kogu aeg raagin soogist, aga see on siin jube hea). Nyyd teel siis Laosesse. Mae Saist saime ilusti bussile ja ka bussi Chiang Raist valjus Chiang Khongi 10 min parast, nii et meil vedas taas. Bussi muidugi VIP bussiga vorrelda ei saa mis meid Chaing Raisse toi (jalatoed, tekk, tv, sojapiim), aga joudsime lopuks juba auklikest teedest (muidu Tais vaga head teed) meie piiriyletus linna Chiang Khongi, mis tanu turistidele, kes Laosesse tahavad minna tundus linn elavat ja ari minevat. Leidsime endale ka oobimise taas guesthouses (kuna yhed turistid meiega samast bussist sinna kohta ei saanud, neid oli 3 siis anti see oobimise koht meile - “kyll inimesed on nii ilusad ja head”), mis asus Mekongi joe aares ja otsustasime linna peale minna, et monest reisibyroost endale saada pilet, et yle joe Laosesse saada. Kahjuks kaubelda ei saanud, nii et a 1100 bahti jargmise paeva hommikul siis start ja 2 paeva paadiga joel (aga see-eest vaated kenad). Tegime veel ohtul tee-aarses pererahva soogikohas (seal on nii et teed toaukse lahti ja void siis tanava aares roogasid myya) viimased soogid (a 25bahti roog) olematu raha aga jube hea.

14. November -Mae Sai

Kuna guesthouse toas paevavalgust yldse pole, siis ei teadnud me hommikul mis voiks kell juba olla ja Reena arkas 0930 paiku, siis otsustasime linna peale minna (suht motetu linn), piirilinn siis Birmaga. Otsustasime tanase paeva ka siin veeta ja siis home edasi Laosesse. Ohtust sooma minna, mille James valja tegi kujunes erinevate Tai koogi roogade maitsmisele, 7 erinevat rooga koos riisiga, oli see vast kohutais (ja me Reenaga otsustasime et hakkame siin soojal maal dieedile). Kuna Tais pole kombeks tippi visata siis James jattis 50bahti ja selle eest oldi meile vaga tanulikud ja toodi lauda varske loigatud papaya. Arve 3 peale ja olled 550 bahti. Arvutage ise. Peale seda lasime Jamesil osta endale telefonikaardi millega helistasime oma emmedele. Meie kummagi emmed ei tahtnud uskuda, et need meie oleme, toesti meie kes helistame. Peale soomist linnast yhest vaikesest tanavast jalutades leidsime Tai massaazi salongi ja otsustasime Reenaga selle ara proovida (2 tundi 300bahti). Reenal tundus parem vaike Tai naine olevat, kes tal suisa jalgadega seljas tatsas, minu oma aga keeras mul kaela kragistades kord vasakule siis pareamle, loodan et home ikka kael liigub. Reena arvas et selline vaike naine voiks kodus olla. Nyyd me rahulolevalt oma guesthouseis, kus minu voodiks tundub olevat paljas laud ilma madratsita nii et oo veedan Reena voodi aarel.

13. november -Chiang Mai-Mae Saisse

Onneks saime oma kotid panna bussi all olevasse pagasiruumi, monedel bussidel laksid kotid ka yles katusele. Ees ootab 5tundi bussisoitu, bussis on nii kohalikke, turiste ja meie taga pingis rivi Buddha munkasid. Kokku soit ikkagi 6tundi ja taas pool paevast bussis veedetud. Siis hakkasime Lonely Planeti jargi oma hotelli otsima ja tuli valja , et seda polegi enam:( ja siis votsime esimese ettejuhtuva guesthouse, vaatasime toad yle ja sobis. Siis laskime soomiskohta otsima ja kui menyyst olime valja otsinud oma toidud tuli valja, et neid polegi ning otsustasime ara minna kui meiega hakkas juttu ajama Briti sojavae langevarjur James-iga (kes vottis moneks ajaks aja maha) ja hakkasime tegema veini jooma, kokku siis 3 peale 5 pudelit ja arutasime maailma asju nii sojateemadel kui ka muud. Joudsime ilusti koju sydaoo paiku kuhu meid harrasmehelikult ka saadeti.

Tai pildid

Tai pildid

Siin siis moned pildid meie Tais oleku ajast

12 november - Chiang Mai

Hommikusoogiks pakuti meile 2 muna, 2 rostitud saia, dzemm, mahl ja tee-kas sellist tai hommiksooki me siis palusime?:)) Aga hea oli ka see paeva alustuseks. Kell 0930 oli meil buss jarel, et kylastada kohalikku turgu, kus tutvustati meile erinevaid juurvilju ja maitsetaimi. Bussis olles pidime valitud menyyst tegema 6 erineva toidu vahele oma valiku ja valima 1 sobiva, selle jargi pandi siis menyy kokku ja mindi neid turult kokku ostma. Valisime Reenaga erinevad toidud, et saaksime kummagi omi proovida ja valik oli hea, mitte et me oleksime pidanud siin Tai toidus pettuma, see on ylihea, Reena soob muidugi vyrtsikamat kui mina. Meid oli grupis kokku 15, kohale joudes panime endile polled ette ja toidu valmistamine vois alata. Moned valikud meie toitudest (kokku sai neid meil kahepeale siis 12 erinevat rooga) - Pad Tahi, Tom Yam supp, kana satay, spring rolls, green curry, kypsetatud banaanid jnejne..Meie soomaaeg loppes kell 1730:) Aga kogused olid vaikesed ja vahe toitude vahel ka, et taitsa talutav:) Igayks sai siis oma valitud rooga ise hakkida ja kypsetada..tai toi valmib ikka suht kiirelt, ei mingit ootamist...
Hotelli tagasi joudes pidime siis otsustama, et mis edasi saab meie reisist, kuna peagi lopeb Tai viisa siis vaja edasi liikuda, nyyd vaja selgitada kust tapselt piirilt saame Laose viisa, edasi plaan minna Vietnam ja Kambodia, eks nais kuidas tegelikult laheb.
Tana Chiang Mais (kogu Tais) Kratong Festival (mis tahendab siis pyhendus joele (veele), andeks andmine ja tanamine), igalpool on kyynlad, neid lastakse ohupallidega taevasse, lastakse erinevaid rakette (jube larm sellest) ja pidulik rongkaik on sydaool. Rahvast on palju, koik roomsas tujus ja pidutujus.
Nyyd siis taas lopetan siit, et Reenaga edasine reisiplaan labi arutada.
Kallid ja musid koigile:))

09-11 november - dzunglis

Sel ajavahemikul olime Reenaga dzungli matkal. Hommikul vottis buss meid hotelli juurest peale, peale meid oli yks paar Inglismaalt, kes mooda maailma randab yhe aasta, lopetavad jargmise aasta septembris..siis paar Hispaaniast ja yks tyyp USAst. Paris lahe seltskond oli. Meie giidideks oli Boombim (alles opib giidi ametit) ja Tat. Esimeseks atraktsiooniks oli soit elevandi seljas, kahjuks sattusime Reenaga yhe elevantsi peale, et piltide saamisega oli vahe raskusi, vahepeal tee peal olid majakesed, kus tadikesed myysid banaane, et neid elevantsidele anda. Paris vahva soit oli. Oobisime Houyhoi kylas, yleval magedes. Jube raske jalgsimatk oli sinna, veidi kyll ju trenni tehtud, aga seda ju mitte maest yles, vaid kahjuks viimasel ajal oli see ainult vee all:) Reena sai ka vaga tublisti hakkama, kuigi ta vaitis, et tal ainult ollelihas:) Kui te vaid oskaksite arvata, kui kylm seal magedes oli (temp kusagil 15 kraadi ringis)..aga vaade super..me soime Reenaga kell 19 ohtusoogi ara ja pugesime oma magamiskottidesse madratsitel (anti sealtpoolt), ja enda peale tombasime moskiitovorgu. No oli ikka oosel kylm kyll.
Hommik algas taas matkaga edasi, kyll yles kyll alla, ujusime kose juures ja taas oli meie peatuseks vaike hytike, kuna olime juba allapoole tulemas, siis nii vaga kylm polnud, oli ka veel peale magamiskoti 2 tekki ja taas me Reenaga suht vara kobisime magama, kuna kell 18 on juba hamar ja 1830 kottpime, mis seal ikka teha.
Kolmanda paeva hommik algas siis maest alla minekuga, siinkohal kiidame Matkaspordist ostetud jalanousid, olid vaga abiks. Meid ootas siis bambus parvega soit, selline suht rahulik joeke oli, aga kui mina ja hispaanlanna olime yhest vahe karestikumast kohast maha roninud ja selle vahe jala labinud, siis Reena otsustas et ta hispaania poisiga tuleb sealt koos parvepoisiga ikka alla-ja koik laks onnelikult:) Reena yltes, et see polnud nyyd kyll miskit, ta oli enamuse ajast ka parvel pysti, tugev eesti naine:) Ja nii meie seiklused dzunglis loppesid, tana on kyll tanu sellele matkale, mul kannikad ja reied valusad, Reenal millegiparast vasak kasi:))) Kuna olime 3 paeva pesemata siis nautisime sooja vett ja enda kasimist (kahjuks veesurve pole siinmail kyll kiita), aga hakkama saime ja siis laksime Chiang Mai vahele sooma ja tegime paarid olled. Ohtul veel kohtusime korra hotellis kogu seltskonnaga, ajasime veidi juttu ja tegime veel olled. Selle tulemusena oli mul jargmine hommik veidi pea haige:) Olle kraad siin 6.4 ja suur 640ml pudel. Otsustasime samal ohtul, et teeks midagi ponevat jargmine paev ja regasime end Tai koogi kursustele.

08.november - Chiang Mai

Chiang Mai pole just koige ponevam linnake, aga siit viib meid homme tee dzunglisse (3 paeva ja 2 ood-sellest siis juba edasipidi). Soime taas kohalikku Tai sooki ja nautisime kylma Tai olut ja nyyd seadsime sammud internetipunkti, et teile nendest araoldust paevadest veidi teada anda. 1 tund maksab siin 20 bahti, juba laheb teine tund. Kahjuks kedagi laupaeval kell 12 (teie aja jargi) msn-is pole, nii et me Reenaga saime yksteisele tere oelda ja kysida, et kuidas nagu muidu laheb:)) Aga kuidagi hea tunne on nyyd et sain oma markmikust koik siia yles kribada.

Kallistame koiki ja meil koik ok, monusalt soe on, paike veel onneks pole meid ara poletanud, kahju et Reenal koha ja nohu, aga muidu koik hasti:)

PS! Loodan, et ka mingil ajal saab pilte yles panna.

07.november - Ayuthaya-Chiang Mai

Palju onne synnipaevaks Bipu!!!!
Reena arkas kohaga ja kinnise ninaga.
Hommikul votsime hosteli juurest jalgrattad ja linnakaardi ja soitsime vaatamisvaarsusi kaema. Ymber Ayuthaya voolab jogi ja joe teiselpool kaldal oli erinevate maade templid-Birma, Kambodza, Tai, tahtsime veel minna ka Hiina ja Sri Lanka templeid vaatama, aga kuna kodutee leidmisega oli raskusi ja keegi ju inglise keelt ei raagi, siis olime vahepeal taitsa onnetud, lohutuseks oli vaid see et me polnudki ainsad turistid kes selles linnas ara eksinud olid. Siis tuli meile lpuks appi yks kohalik noor tydruk, kes helistas hosteli ja kysis kuhu tuleb soita ja meile tuldi taas Jeepiga jarele, mille jarel meid siis eskorditi hosteli. Vahepeal kylade vahel seigeldes, tuli paks vihm taevast alla koos jubeda valgu ja muristamisega, aga onneks olime kile all varjus. Ja kui palju oli seal koeri, must miljon, oennks neist ainult yks tahtis mind ara syya, aga onneks kuulis ta oma peremehe sona ja midagi ei juhtunud, vedas. Juhtus ka linnas rattaga soites vaike onnetus, kui Reena laks taitsa neavi kui yks auto muudkui tuututas ta selja taga ( see selles liikluskultuuris hasti tavaline), ja ees oli yks vaike auk ja selle augu siis Reena ka yles leidis ning kukkus rattaga asfaldile, tagant vaadates tundus see suht koomiline, kui ta ei suutnud otsustafa kuhu poole kukkuda, aga lopuks otsus oli tal oige ilma igasugu kriimudeta oli ta asfaldil ratas tema peal. Yks kohalik koolipoiss aitas ka pysti. Kui hosteli lopuks oma rattaretkelt joudsime oli meil tund aega, et pesta ja syya ja bussile minna, et votta ette taas 8-tunnine bussisoit Chianb Maisse (Pohja-Tai). Vahepeal tehti peatus ja bussipiletiga vois tasuta joogi votta ja kohalikud loomulikult soid midagi ka tasuta, mida me igaksjuhuks proovida ei tahtnud, sest bussireis ju kestis veel edasi:)

06.november - Ratchaburi, Kanchanaburi, Ayuthaya

Aratus kell 0600 ja minibuss vottiski mei peale, kus juba 2 naist Austraaliast sees istusid, siis meie, siis 1 Tsiili tydruk ja kaksikutest oeksed kahjuks ei tea kust need olid. Eks ole oleks voinud ju kysida:) Buss viis meid Kanchanaburi (Floating Market-ujuv turg), kus joe aares myydi koiksugu ninni-nanni ja ka paatidest endist, Me otsustasime ka Reenaga, et teeme "poeskaigu" vett mooda, olime suht kehvad poodlejad muujate jaoks.

Reenale jai silma elevants palki vedamas, mille hind oli esialgu 550 kohalikku ja kuna tuleb nendega tingida, siis Reena ka seda tegi ja lahkusime ostuga, mille loplikuks hinnaks sai 130 kohalikku. Diil hea! Loodame:) Turist saab ju alati petta. Soime ka minibanaane frityyritult, mis keeval olipannil valmistati ka koikuval paadil. Vahepeal oli lounapaus, kus toit oli super, siiani pole veel pidanud toidu osas pettuma. Taas bussi ja teekond Kanchanaburi (Tiger Tempel), kus siis on voimalik end pildistada tiigritega. Suht hirmuaratav minu jaoks, aga Reena ei saanud sellest yldse kohe aru:) Algul lubasin endale, et 1 pilt yhe tiigriga ja koik, aga poiss kes mind siis seal tiigite vahel jalutas arvas, et voiks ikka paar pilti veel teha ja nii saigi 3 erinevat tiigriga pilti tehtud, Reena vapper tegi koigi tiigite juures pildi.

Samuti olid beebi tiigrid, kellega ka sai pilte teha. Peale seda suundusime Death Railway Bridge-le.

Siis toodi meid koiki tagasi Bangkoki ja viidi hotellidesse tagasi, meid viidi Bangkoki raudteejaama, kus osteti meile 3.klassi pilet:( (koik see meiil siis ostetud paketi sees) ja algas tee Ayuthaya-sse, meie vagunisse tuli veel 3 seljakotiga tydrukut kellega leppisime kokku, et kui oige peatud tuleb valjume koik koos. Kohalikult kysisime igaksjuhuks yle, et kas jargmine on oige peatus. Enne seda oli vahejuhtum ka meie vagunis, aknast lendas sisse prussakas (seda arvas Reena), kes oli tikutopsi suurune, jube! Koigepealt ta rundas meie kotte siis tiirutas edasi ja leidis oma lopu Reena pingi toel, kui otsustasin sellel elukal lopu teha. No oli jube satikas ja muidugi kogu selle juures kaisid meie kilked ja karjed ja koigil oli nalja palju, kas ka tegelikult, aga seda me arvasime. Reena tegi surnust elukast ka pilti, mida oli ju lihtne siis pildistada:) Kui oma peatuses maha laksime ootas meie mees valge pbaer Reena nimega kaes ja meid ootas Jeep nahksisuga, millega meid siis hosteli toodi, mida meie eelmise oobimiskohaga vorrelda ei anna. Kasisime end taas puhtaks, saatsime kohustuslikud sonumid, Reena on juba magama jaanud kui need viimased read kirjutan.

05.november

12 tundi saigi magatud. Pikk puhkus ju:) Kuna hommikuks miskit syya polnud alustasime paeva ollega, mida eelmine ohtu ei joudnud arta juua:) Votsime oma hostlei eest kohaliku linnabussi ja soitsime sellega sihtseeingule. Bussipilet maksis 7 bahti (1 baht vordub 0,3673 krooni). Alustasime Golden Mountist, ymber mae olid igasugu pudi-padi kaupa ja vaike no lobustuspargi toaline vark ja mae otsas siis tempel. Kui olime omapai veel ringi tuterdanud liitus meiega yks kohalik, kes nagi et ah-haa neiud hadas ja soovitas meile T.A.T (tourist information) ja pyydis kinni ka yhe tuk-tuki (kolme rattaline inimeste veoks moeldud mootorrattaline:)), kes meid siis mingi aeg vedas (riiklikult tasustatav tuk-tuk kui meid mingil kindlal territooriumil meid soidutab). Meie pidime talle talle vedamise eest lopuks maskma ainult 20 bahti. T.A.Tis oli palju meiesuguseid st turiste, kes siis infot kysisid ja midagi huvitavat Tais soovivad teha. Meie pakkumiseks sai alates homsest siis Thonburi, Ratchaburi, Ayuthaya ja Pohja-Tais olev Chiang Mai, kus siis dzungli kylastamine (ps. alustasime kas malaaria tablettide votmist, hetkel korvalnahud puuduvad:)) Kokku oobimised ja sook ja atraktsioonida 10 000 bahti nakku. Loodame vaga et petta ei saanud, Reena kauples hinna 10 000 kohalikule muidu esialgne 13 600 kohalikku ja kuna me ka eestlased siis saime sellise hinna mida Reena kysis. Reena kysis ka Birma kohta, seda reisi hetkel ei soovitatud, aga Reenal tahtmine vaga suur, eks veel vaata seda. Meile vormistati koik vastavad piletid ja sissepaasu piletid et ise mei ei pea rohkem millegi yle muretsema. Siis istusime taas oma tuk-tukki ja liikusime edasi. Kaisime Wat Bencamabophit templis, Lucky Buddha juures, siis palusime end sooma viia, meid viidi joe aarde, kus tegime paeva esimese soogi. Aeg-ajalt pdime tuk-tuki venna palvel astuma labi paarist erinevast kauplusest, et ta saaks bensiini kuponge. Tema heaks ka seda tegime. Yks neid oli ylikonna kauplus, kus vois ka homseks saada ylikonna kui Reena mainis et sorry me soidame homme ara, vot sellised "vahvad ratsepad", teine oli juveelide pood, kus meie no giidiks oli mees kes teadis vaga hasti kus Eesti asub ja meie riik pandi ka kuhugi kirja, et oleme seda poodi kylastanud. Kahjuks jaime hiljaks Wat PhraKaew ja Grand Palace kylastamisega, kuna kell oli juba 3 labi ja lubasime endile et kindlasti kylastame need enne Taist ara minekut. Nende juures ka meie tuk-tuki mehe reis loppes. Tagasi teel kaardi jargi leidsime tanava, kus oli vaga palju turiste ja kaubeldi koigega, isegi juhiload oleks saanud ja teisel tanaval oli palju eheta ja abiellujate poode. Lopuks peale infoputka kylastamist saime ka teada, kust laheb meie buss, et tagasi oma hosteli saada, onneks leidsime pimedas ka oige koha kust valja astuda, Reena on vaga hea orienteeruja. Ja onneks saime ka samas hoterllis taas toa, seekord kyll ilma sooja veeta ja konditsioneerita aga palju meile ikka vaja on:) Nyyd siis moned sonumid ka teele saadetud, kylma vee all end karastatud (kulub ara kui valjas yle 35 kraadi) ja tuleb end magama sattida kuna kell 0645 ootab meid buss, mis meid loodame vaga ponevale tuurile viib :) Head ood!

04.november - Bangkok

Hetkel Teil seal kell 14, meil juba 19 ja ostsime olled ohtuks ja nyyd aeg ara magama minna, kuna see esmaspaev kell 0000 alustatud hullus loppes kell 0400 teisipaeva hommikul-masendav. Toa mis saime kriitikat ei kannata, voodisse minnes todesime et meil pole tekki ega lina, nii et tanane oo tuleb kateratikute all, huvitav kas nad ise ei kasutagi sellist asja nagu tekk ja lina.. Vaade aknast pole kyll kiita, aga mida veel tahta, hea et seegi. Nyyd me ara magama ja eks nais mis honme paev toob.

Alustame...Tallinn-Riia-Bangkok

Bussijaamas 03.novembril kell 0030 oli meid saatmas Maris, Kadri, Helina, Merike ja nii meie bussireis Tallinnast Riia lennujaama algas. Buss pidi joudma Riia lennujaama 0540 aga meie juba kell 5 kohal. Reena sai isegi soba silmale, mul oli vahe raskusi sellega. Joudsime lennujaama sisse kui Reena avastas, et ta unustas prillid bussi, kahjuks joudis buss juba ara minna. Nii meie seiklused algasid. Helinal palusime Tallinna Eurolinest uurida, et kas voimalik kuidagi veel prille katte saada, kahjuks pole senini prillidest midagi teada. Bipu kaasa antud samp ootab nuudn avamist. Ja oligi ta avatud ja aragi joodud.
Hetkel teel Bangkoki ja avasime ka kaasa voetud Lonely Planeti Tai kohta, et mida siis edasi teha, lahedad maailmarandurid kull eksole, kodutoo koik tegemata:) ja ytleme nii, et plaan on paigas. Lennukis Airbus A330/200 mahutab 303 reisijat, 2/4/2 rida, aga meie asume lennuki tagant kolmandas reas ja siin meil 3 kohta ja minu korval kolmandaks Taimaalt parit onu. Mina juba muidugi suutsin endale veini peale valada ja veidi paanikat korraks tekitada. Soitsime ka yle Gruusia ning lehvitasime Margole ja tostsime toosti. Vaja veel kuidagi 6 lennutundi vastu pidada. Lennukisse jatsime novembrikuu Eesti Naise, mille leidjal tuleb todeda, et Eestis on vaga kenad naised (esikaanel seekord siis Mirtel Pohla, kes meiega Tallinnast juba kaasa rannanud:))

kott koos ja vaim valmis..vist..

Nii.. kell on pea 17 ja seljakott pakitud (hea et 75l kasuks sai ikka otsustatud, muidu oleks pooled asjad maha jäänud, kaalub 15,5kg), üürnik (Nele) sisse kolinud ja veidi selline nukker olemine... Reedel ja laupäeva õhtul käisid sõbrad külas: Asta, Kairi, Mann, Kadri, Ülle, Ruth, Toomas, Johannes, Trix, Reeda, Maret, Helina ja Nele- sõime ja jõime ja rääkisime kõigest toredast, nii tore et te mul kõik ikka olemas olete. Mõni vajalik asjake, mis kingiti sai ka kotti pistetud;)

Vennas helistas Inglismaalt ja kallistas mind kõvasti:) ja arvas, et paari nädala pärast ei saagi enam aru, et seljakott 15,5kg kaalub, inimene harjub ju kõigega, ka ebameeldivate asjadega...see mind väga ei lohuta muidugi, sest kui te vaid teaksite kui raske see seljas on:S
Vennasele ütlesin, et kui kuhugi pikemaks peatume, et siis ta võib külla tulla, nagu me paar aastat tagasi Hispaanias kohtusime, väga vahva oli.
Nii et sõbrad ärge olge õnnetud, vaid elage meile jõudsalt kaasa ja eks siis ole näha, mis sellest kõik välja tuleb:)

Uute kirjutusteni!

Kallid-musid teile